Olen korduvalt kuulnud alustavate juhtide käest, et nende nägemus juhtimisest muutus peale juhiks saamist märgatavalt. Kui seni arvati, et juhi peamine roll on käia koosolekutel ja seal midagi arutada, siis asudes ise juhi rolli, saadakse aru, et töö inimeste emotsioonidega ja suhetega, on kordades olulisem, kui juhi tööd kaugelt vaadates tundub. Kuid kui juba mõnda aega juhina töötada, hakkame taaslooma sedasama koosolekutel käija identiteeti. Meist saab human doing ning hääbub meie human being. Peidame oma enda tõelise olemuse selle taha, et mida ma teen, tean, oman, saavutan ja mida teised minust arvavad. Me kaotame oma eneseteadlikkuse ja ei oska enam juhina aidata ka teistel rakendada oma parimat potentsiaal neid kaasates ja neisse sügavalt südamest panustades.

Viide koosolekutele ei ole juhuslik. Koosolekud on vaid üks vorm olemast pidevalt busy.  Sellest olekust on saanud omaette identiteet. Kui sul pole juhina piisavalt palju käsil või sa pole kõikides inforingides sees või piisavalt palju saavutustest aru andmise kohtumistel käinud, siis sa ju polegi nagu õige juht.

Mida rohkem juhtimisastmeid ülespoole, seda rohkem on „allpool“ infot, mis juhi laual võiks olla. Aina nõudlikumaks muutub tulemuste osas sinu juht, omanik või nõukogu.

Kiire olek ei ole aga miski muu, kui teiste tunnustuse ja meid häiriva korporatiivkultuuri taasloomine. Miks on nii, et meid häirivad korporatiivkultuurid ja tahame enam inimlikku lähenemist. Aga kes seal korporatsioonis siis töötavad? Ikkagi inimesed.

Võta hetk ja tee paus selle postituse lugemisse…

… võta üks paber ja pliiats …

… ja lõpeta lause: „Ma olen… .“

Loodetavasti need, kes siiski edasi loevad, sest on kiire ja pole aega võtta seda hetke, vähemasti mõtlesid korraks, et mis see sõna või lause võiks seal kolme punkti asemel olla. Ema? Isa? Juht? Õde? Koeraomanik? Õnnelik? Tiimijuht? Abikaasa? Suure tõenäosusega tuli mitmetelgi pähe erinev roll, mida kanname. Meie ise oleme aga sinna rolli taha tihti ära kadunud.

Inimene on teistest liikidest väidetavalt erinev seetõttu, et ta on enesest teadlik eluvorm. Samas teise väite järgi on meie peas 98% mõtetest päeva jooksul korduvad ning automaatsed. Ehk oleme eneseteadlikkuse ära kaotanud ja eks ta ole loogiline ka. Inimese aju kulutab päevas u 600 kalorit ja looduslik ressursiefektiivsuse otsimine üritab automatiseerimisega optimeerida energia kulu. Mõtlemine kulutab energiat (miks muidu on lõpukirjandite kirjutajate šokolaadivaru 4-5 tunniseks kirjatööks suurem kui mõni aasta jooksul ära sööb?).

Kiire olek ja koosolekult koosolekule hüppamine (või uue Zoomi/Teamsi lingi avamine) tekitab samas ka turvatunde. Ma tean, mis see tähendab ja tore on ju alati teiste osalejatega alguses smalltalki rääkida, et mitmes koosolek see juba täna on ja mitu päeva on lõuna vahele jäänud. Ikka on ju tore võita, kui mul on rohkem koosolekud (ja olen vähem iseendaga kontaktis olnud)!

Teen ettepaneku võistlushimulistele võistlema hakata hoopis selles, kes on rohkem võtnud tühimikku oma kalendris. Tühimikku selle jaoks, et saaks endaga kontakti ja tekiks uusi avardunud taipamisi, kuidas oma meeskonnaliikmete ja organisatsiooni edule kaasa aidata!

Juhtidelt oodatakse (ja ootavad nad ju ka ise) innovatsiooni, muutusi, uusi ideid ja organisatsiooni ning inimeste edasi arendamist. Midagi uut saab aga tulla siis, kui vanast on plats puhktaks löödud. Ehk kui pole aega tekitada vaakumit, pole võimalust tulla uutel ideedel vanade asemel.

Mõtlemisega uusi asju ei tule, uued ideed ja sähvatused tulevad siis, kui tekitada ilma mõteteta (mõttetu?) aeg iseendale. Just selline aeg, kus sa ei karda kaotada oma kiirustamise identiteeti.

Tommy Hellstein on kirjutanud: „Kiire tekib siis, kui inimene teeb selliseid valikuid, et ta ei jõua hetkekski peatuda. Kui ei tarvitse peatuda, pole vaja toime tulla oma elu tühjuse ja iseenda küündimatusega. Mida suurem ahistustunne, seda suurema hooga edasi.“

On paradoksaalne, et mida vähem teed, seda rohkem saadad korda – su ideed ja taipamised sinu enda seest või sinu meeskonnast, on lihtsalt oluliselt kirkamad, kui nad ei ole koosolekutel välja mõeldud, vaid on loodud võimalusi ootamatuteks avastusteks. Ootamatusteks, mille tulekuks peab olema juhil piisavalt eneseusaldust ja tahet muutuda.

Kui mittemuutumine on piisavalt valus, siis algab ka muutumine. Ma usun, et täna on juhtide seas palju neid, kellel on mittemuutumine juba piisavalt valus. Kui oled päeva või nädala lõpuks väsinud, siis suure tõenäosusega tegid sa liiga palju midagi, mis ei ole sinu endaga kooskõlas. Välja saab sellest rattast vaid siis, kui päriselt võtad aega iseenda jaoks. Olgu see siis üksinda või sarnaste inimestega koos mõnes kogemusringis.

Kui oled ise (human being versus human doing) ning aitad ka oma meeskonnaliikmetel üles leida nemad ise, siis saavutate rohkem, kui vaid koosolekutel osalemise pingerea.

Ivari praktiline juhtide täienduskoolitus "Eneseteadlik ja kaasav juhtimine" alustab juba 8. juunil. Vaata koolitusinfot siin ja liitu grupiga!