Õpetamistegevus võib tekitada ärevust, rahulolematust ja ebakindlust oma koolituste mõju suhtes. Selle põhjuseks on sageli reflekteerimata ja mõtestamata õpetamine ehk oma õpetamistegevuse analüüs, mille eesmärgiks on koolitaja õppimine ja seeläbi koolitustegevuse muutus.

Pädev koolitaja valdab koolituse eesmärkidest tulenevaid teadmisi ning oskusi, et tegutseda  professionaalselt erinevates koolitussituatsioonides. Koolitaja pädevuse kujunemise aluseks on enda koolitustegevusele tähenduse loomine. Üha enam seostatakse õpetava inimese heaolu sellega, kas ja kuidas ta oma õpetamistegevust reflekteerib. Teisisõnu, heaolu tagab koolitaja oskus märgata ja ära tunda probleemseid ehk reflekteerimist vajavaid olukordi, neid oskuslikult mõtestada ja analüüsida ning selle tulemusena oma õpetamistegevust arendada.

Oluline aspekt refleksioonis on suutlikkus olukordi analüüsida erinevatest vaatenurkadest. Koolitajatena vajame, lisaks õppijate tagasisidele, ka kolleegide ehk teiste koolitajate kogemusi ja hinnanguid, millest õppida. Seetõttu on koolitaja arengus ülioluline leida võimalusi kolleegidega kohtumisteks, aruteludeks ja koos õppimiseks. Koolitajate koolitused loovad keskkonna, kus üheskoos mõtestada koolitaja rolli ning koolitusviiside üle ja arutleda, kes on täiskasvanud õppija ning kuidas tema õppimist toetada. Koolituse tulemusena on koolitaja teadlikum iseendast, oma rollist, õpetamistegevusest ning kogeb professionaalsuse ja heaolu kasvu.