Kõik inimesed, kes puutuvad kokku haridusega, said eriolukorra ajal ja selle järel ühe väga põneva kogemuse võrra rikkamaks. Kontaktõpe, füüsiliselt ühes ruumis teadmiste vahetamine ja omandamine oli üsna iseenesest mõistetav õppimise vorm. Pärast individuaalseid ülesandeid sai kohe jagada vahetuid emotsioone, mis on minu arvates täiskasvanutega koos õppimise juures nii mõnus osa. Taolise õppegrupi hariduslik ja (elu)kogemuslik taust on suure tõenäosusega formaalharidust omandavate noortega võrreldes mitmekesisem. See asjaolu teeb täienduskoolitustes osalemise ja koos õppimise kogemuse eriti põnevaks – iga grupp on oma nägu ja seega on ka iga õppimise kogemus sisust sõltumata alati unikaalne.

Jagatud ruumis õppimise juures on kindlasti ka külgi, mis kõigile ühtviisi hästi ei sobi. Mida suurem on grupp, seda suurem on ka tõenäosus, et ühte ruumi on sattunud omavahel mitte nii hästi klappivad inimesed. Õnneks on enamik tulnud kokku ikkagi sama eesmärgi nimel – selleks, et iseennast arendada ja harida. See tõsiasi peaks üldjuhul inimeste potentsiaalselt konfliktseid isikuomadusi maandama. Minu arvates rikastab ühes ruumis koos arenemise sotsiaalne aspekt õppimise kogemust väga palju, kuid nagu heade asjadega teisteski elusfäärides, harjume nendega üsna kiiresti. Siis muutub mugavus normiks ja kipume mõnikord tänutunde unustama.

Sellisel juhul on suurepäraseks äratajaks mingisugune semiootiline plahvatus ehk suur segaduse, ennustamatuse hetk, mis pöörab senise elukorralduse pea peale. Olenevalt plahvatuse suurusest, võib see muuta meie sise- ja välisilma ehk meie väärtusi, tõekspidamisi ning ka ühiskonna ja kultuuri tõlgendamist. Muidugi on nende lahutamine tinglik, praktikas on need teineteisega tihedalt põimunud.

Ootamatult tulnud viirusepuhangut koos riigis kehtestatud eriolukorraga võime käsitleda plahvatusena, mis muutis meie kõigi elukorraldust. Hariduse valdkonnas muutus esmajoones õppimise vorm – enam polnud võimalik näost näkku kohtuda ning kogu õppetegevus liikus virtuaalmaailma. Õpetajad, koolitajad ning teised haridustöötajad pingutasid, et õppekavade sisu vormida ümber veebipõhiseks. Õppijad pidid samuti pingutama, et kohaneda sellega, et enam ei saa vahetunnis või kohvipausi ajal vahetuid emotsioone jagada. Nüüd tuli neid väljendada klaviatuuril trükkides või videosillal kohtudes. Nagu ikka, sobis mõnele õppijale seesugune vorm paremini, kuid õige pea võttis vähemalt täiskasvanute hariduses võimust digitüdimus ja virtuaalne küllastumus. Need põlvkonnad, kes kasvasid üles omavahel mürades ja kehalises kontaktis mängides, mitte nutiseadmetes meelt lahutades, hakkasid üsna pea õppeprotsessis tundma puudust inimeste füüsilisest lähedusest. Zoomi keskkonda nimetades kuulsin juba enne ettepanekuga lõpuni jõudmist reaktiivset nurinat. Ma mõistan selle põhjuseid, ka mina eelistan inimestega pigem kohtuda, kui virtuaalselt suhelda.

Plahvatuse hetk tekitas suure segaduse ning me püüdsime leida kiirelt uusi lahendusi, kuidas edasi töötada. Katsetasime erinevaid digitaalse õppimise vorme, millel on olemas oma võlud, näiteks aegruumiline paindlikkus ja mängulisus. Samas osutas seesugune õppimise viis hästi sellele, mida kontaktõppe puhul väärtustada. Kui me kohtusime esimest korda pärast eriolukorra lõppu oma grupiga kontaktõppes, siis oli nii tore näha inimeste suurt õhinat – saame jälle koos õppida, kohvipause nautida, kiruda ja rõõme jagada.

Pärast kontaktõppesse naasmist pole see siiski enam päris endine. Tegelikult oli ju ka virtuaalses õppimises oma võlud. Kas saaks kuidagi mõlemast õppimise vormist võtta need head küljed ja omavahel ühendada? Semiootilisest vaatepunktist nimetame seda plahvatuse järgset etappi uue loogika sünniks, mil mõtestatakse ümber varem kehtinud normid. See on aeg olemasoleva ümberhindamiseks innovatsiooniks ja väärtustamiseks. Suurepäraseks tasakaaluks kahe õppevormi vahel on nende oskuslik lõiming. Kuigi viimane on juba ammu eksisteerinud, omandas see tänu pandeemia plahvatusele uue kvaliteedi, uue väärtuse. Vormide lõiming võimaldab säilitada aegruumilise paindlikkuse, kuid samas jääb alles kogemuste vahetu jagamise rõõm ja kohvi lõhn, mis meid pausile meelitab.

Kes soovib semiootilise plahvatuse teooriast lähemalt lugeda, siis soovitan Juri Lotmani raamatut „Kultuur ja plahvatus“ (1992).

Blogi postitus on avaldatud ka EPALE keskkonnas.

Liina juhendab koos Kristi Arendiga 26. augustil 2020.a. täienduskoolitust "Eetilised põhimõtted, lähenemisviisid ja lahendused õpetamisel"