Õppimine on elu igapäevane osa ja omamoodi paradoks. Inimene võib õppida olukorras, kus seda kõige vähem oodata ja mitte õppida siis, kus seda kõige rohkem eeldatakse. Seega, inimene ei pruugi õppida teadlikult loodud õpisituatsioonis ja samas võib seda teha igal eluhetkel. Iseküsimus on veel, mida ta millestki õpib. Väga huvitav, kuidas nii ja milleks üldse koolitajad, koolitused ja õpetamine?

Koolitused on õppimise ja õpetamisega seotud sotsiaalsed praktikad, justkui miniühiskonnad, kus luuakse õppijate vahel ühisosa ja kujundatakse elavikku. Elavik tähendab inimese subjektiivselt konstrueeritud maailma, milles põimuvad sisemine ja välimine, aeg, ruum ja sotsiaalne tunnetus – suhete, väärtuste ja teadmuse võrgustik.

Ühisosa tekib ja elumaailm muutub suhete ning suhtlemise, kontakti ja dialoogi kaudu. Koolitaja müksab õppijaid, mille järel tekib võnkumine, sõltuvus- ja vastupanulained, konfliktid ja dilemmad ning lõpuks uuele arengutasandile jõudmine. Armastusega müksaja annab parimate kavatsustega intellektuaalse stiimuli, millele iga õppija reageerib omamoodi. Üks idee tabab vastuvõtja mentaalses kehas ehk teadmistest ja kogemustest moodustunud pidevas muutumises olevas tervikus natuke erinevat punkti. Mõni punkt mentaalses kehas võib olla ootamatult hell.

Seega iga suhte, müksu ja tegevusega kaasneb eetiline aspekt, millest ei saa üle ega ümber. Koolitajal/õpetajal on seda eriti oluline teadvustada ja sellega arvestada. Mida see tähendab ja kuidas sellega arvestada?

Suhete, terviku ja tõe tajumiseks vajab inimene väärtushinnanguid, kogemust ja peegeldust – eetikat,  eetilist käitumist-õpetamist. Eetika on väärtuste keel, mis väljendub inimese käitumises: mõtetes, sõnades ja tegudes. Milline on eetiline käitumine, eetiline õpetamine?

Antoine de Saint-Exupery on kirjutanud, et aeg, mis roosi peale kulutad, teeb roosi tähtsaks. Kas ehk aeg on see, mis teeb õppimise ja õpetamise oluliseks? Võib olla. Aga eetiliseks? Võib olla, kuid eetiliseks käitumiseks ajast üksi ei piisa.

Õppimine eeldab impulssi. Olgu selleks vajadus, huvi, tahe, vastuolu või dilemma, ja sellega käib kaasas pinge ning pingutamine kuni tekib muutus ja kohanemine – õppimine ning areng. Õpiprotsessi lahutamatu osana käivad kaasas puhkepausid ja reflekteerimisminutid. Ehk just siis tekivad muutused, taipamised ja heurekad?